KUUETEISTKÜMNES TUND.

Tänases tunnis said kõik tegelased lõpetatud ja üles pildistatud. Nüüd on vaja nad lahti lõigata nii digitaalselt kui ka päris elus päris kääridega. Arvutis paneme nad liikuma lamenukuna. Tõenäoliselt saab see nii olema, et võtame arvuti kaasa ja näitame, kuidas jagada tegelast eraldi leieritele ja kuidas on võimalik tegelast teatud animatsiooniprogrammiga liikuma panna. Muidugi oleks tore, kui igaüks ise oma nuku saaks photoshopis tükkideks lõigata, aga see on siiski ebareaalne. Meil on ju tund üks kord nädalas. Samuti pole reaalne arvuti jagamine. Ja lapsed on selleks veel liiga pisikesed ka? Las nad esialgu lihtsalt vaatavad ja harjutavad osavust käega katsutavate materjalidega.

VIIETEISTKÜMNES TUND.

Täna pidi olema see hetk, mil me puhkame ja rahulolevalt vaatame tehtule tagasi ja tähistame möödunud neljateist tundi kahe nukufilmi vaatamisega. Vahelduse mõttes.

Tegelikult oli küll nii, et Jelena tutvustas rahumeelsematele nuku anatoomiat, näitas isegi Miriami nukku ja luges ka muinasjuttu, mina aga ajasin samal ajal paari-kolme poisikest taga nagu üks lootusetult kobakäpast jalgpallur palli, mille tulemusena kinnistus minus jäädavalt arusaam, et laste huvi tuleb järjekindlalt püüda ja suunata, sest kui see omapäi jätta ei pruugi sellest suuremat asja saada.

Püüame siis aktiivselt huvitavad olla. Põnevust hoida ka järjekindlust nõudva ülesande puhul. Ja hinge tõmbamine peaks siis ikka metsiku tempoga toimuma.

NELJATEISTKÜMNES TUND.

Tänases tunnis läksid lapsed nii hoogu, et isegi multikate vaatamine ununes täielikult. Uskumatult hästi edeneb! Kuigi tegelased ei saa ega saa valmis...

Kurtsin tööl Nukufilmis: "Kuidagi jube aeglaselt edeneb meil siin Multifilminduse ringis!" Aga mulle meenutati, kui aega- ja pühendumistnõudev on tegelikult ühe nuku põhjalik läbitöötamine ja süvenenud valmistamine. Ehkki meil on käsil lamenukkude valmistamine, mille loomisprotsess pole oma pikkuselt võrreldav keerukate traatkarkassidega ümarnukkudega. Ja meeles tuleb pidada ka fakti, et meie tegijad on lapsed, kes töötavad heal juhul kord nädalas 45 minutit. Nii et kui me tegelasi vormistame kuude kaupa, siis tegelikult on see proportsionaalne elukutselise nukutegija paari nädalase tempoga.

No jah. Igal juhul, mitte kaua enam ei lähe aega! Järgmine tund lõõgastume, vaatame kaks filmi ja loeme raamatut.

KOLMETEISTKÜMNES TUND.

Kui on eesmärgiks saada valmis teatud hulk tegelasi ühe nukufilmi jaoks, siis kui pikalt see võiks aega võtta? Kui ka on õigustatud sellega tegelemine?

Kas nii kaua kuni on huvitav või seni kuni valmis saab?

Kas me peaksime võtmas laste alustatud nukud ja ise kiirelt need ära lõpetama? Et mitte liiga kaua ühe asja juures topata.

Meie tegelaste valmimiseks kulub aega. Tahame, et need oleksid põnevad ja enneolematud. Aga selleks kulub aega ja tahet. Kulub ja kulub, nii et edasi jõuame iga kord õige pisut. Õpetajate ülesanne on hoida asja põnevana. Uskuma panna, et voolimine ja kleepimine on huvitavam, kui üksteisele naljakate nägude tegemine ja sõnamoodustiste tekitamine. Õigemini, et üks ei sega teist. Lõbu ei tohiks töö tulemuslikkust vähendada. Vahel tundub selline multitasking peaaegu võimatu või õigemini: võimatu tundub leida õige tasakaal.

Ah, õigus me ei tohi "võimatu" öelda... Meie ju õpetame sügavat süvenemist, arukat asjade arengut ja lõbu selle juures.

Ja me teeme ja teeme. Kuni nukud valmis.

Tänase tunni lõpetuseks vaatame filmi "Miriami värvid".