ÜHEKSAS TUND.

Lugu Hundist, kes saba kaotas on saanud hoopis teise sisu. Hundist on kahju! Meie ringis osaleb päris palju lapsi ja igaühele on tarvis oma tegelast. Loeme lastele ette uue variandi. Stsenaariumi vormis kirjutatud lugu on raskem jälgida, kui ilukirjanduslikku vormistatud tegevust. Jälgimist segavad tehnilised detailid, kuigi all pool esitatud kirjatükis nendega liiale pole mindud, aga siiski.

Saame siiski loetud ja alustame üldise meeleolu pildi loomisega.

Vaatame veel üht Miriami filmi.

ILUSA LÕPUGA LUGU.

Õues on imeilus talveilm. Päike särab kahvatus taevas ja paneb lume sätendama. Järsku kukub ei-te-kust taevasse veel üks päike.

„Oi! Mis see siis veel on?“

Ootamatult ilmunud Päike naeratab taevas sõbralikult. Maailm läheb veel eredamaks.

„Noh heakene küll... las meil siis olla kaks päikest! Äkki läheb soojemaks“

Soojemaks aga päikesed ilma kütta ei suuda. Puud metsas naksuvad ikka külmast. Aiateibad külas pauguvad. Mõne eriti kärtsu paugu peale, hüppab aiateibal istunud lind ehmunult kõrgele. Neil on veidrad sakilised tiivad, mida nad aeg-ajalt sirutavad.

„Kuhu meie rebased siis kadunud on? Kas hundid tulevad?“ kädistavad ja kraaksuvad linnud. See on üks kummaline orkester paukuvate aiateivaste ja laterdavate lindudega.

Siis hiilivadki neist mööda rebased. Küla lähedal asuva järve poolt tulevad luusides hundid.

Rebased vaatavad üksteisele silma pilgutades otsa, kui hunte märkavad.

„Hundid, ae, hundid!“ hüüab üks rebane.

„Mis te siin longite?“ uurib teine.

„Lähme parem kala püüdma!“ kutsub kolmas.

Hundid vaatavad rebaseid kahtlustavalt. Üks uriseb isegi kurjalt. Teine küsib:

„Kust järvest?“

„Ikka sealt!“

Vaatevälja ujub õige mitu järvekest. Rebased küünitavad üksteise võidu käppadega järve poole, maalides õhku pildi tervest hulgast kaladest. Lutsud, ahvenad, särjed ujuvad kujutletavas järves.

Huntidel vajuvad mokad üllatusest töllakile.

„Aga kuidas neid kätte saada?“ küsib hunt.

Rebased viipavad kutsuvalt käpaga ja sörgivad ise huntide ees järvistu poole. Hundid jooksevad neile järgi.

Rebased vehivad sabadega ja utsitavad hunte sabasid auku pistma. Hundid aga vastavad üksmeelselt:

“Teie, rebased olete harjunud, et huntidel alati halvasti läheb! See ei ole see muinasjutt, kus meie sabast ilma jääme. See kord on hoopis teisiti!“

Rebased vaatavad hunte üllatunult. Üks ütleb:

„Kuulge! Sellist muinasjuttu pole ju olemas! Kuidas hunt saab rebasest targem olla? Siin on midagi valesti läinud!“

„Nüüd on kõik teist moodi. Nüüd tuleb kalad välja mõtelda ja siis mõttest kinni võtta ja ongi kala käes!“

Rebased muigutavad mokki.

„Ee, kuidas see oli?

„Näe nii!“ ütleb üks Hunt. „Vaata!“ Ta teeb keskendunud näo pähe ja mõtleb kala välja. Kala hõljub loojuvate päikese kiirtes. Paukuvatel aiateivastel istuvad linnud vaatavad kõike suure huviga pealt. Hunt teeb käpaga kiire liigutuse ja juba siputabki kala ta käpa vahel.

Üks lind hakkab kogemata ööbiku moodi laksutama, aiateibad toetavad teda. Üks karu kuuleb oma urgu ööbiku häält ja teeb silma üllatunult lahti.

„Kevad või?“ Koopauksest tuiskab peenikest lund sisse ja karu magab edasi.

Üks rebane sügab kukalt. Teine mõtleb ka kala välja ja püüab kinni. Siis kolmas rebane. Siis hunt. Lõpuks hakkavad nad võistu mõtlema. Kalu saab tohutult palju.

Talurahavas külas märkab, et midagi kummalist toimub. Tulevad uudistama. Koerad hüppavad rõõmsalt ringi. Kõik mõtlevad üksteise võidu kalu välja. Kõik on sõbrad.

Taevas särab õige mitu kuud ja päikest ja linnud laulavad.